Miks ei ole muru rohelisem?

 Pikalt mõtisklen, näen, kuulen ja taipan kogu elu keerdkäikudest, et muru ei ole rohelisem. Ei siin, ega ka kuskil mujal. Aga miks? Miks ta ei võiks olla rohelisem, kui selle lõhn on nii kutsuv ja omamoodi meelirahustav. Me kõik tahame, et ta oleks rohelisem. Palun, ometigi, et ta oleks. Tegemist on kui järjekordse pettusega. Joostes värske muru rüppe, siis kukkudes mõistad, et see kaugelt näiv roheline pehmus on kivisid täis kare muru. Ja siis pead endale tõdema, see muru ei olegi rohelisem.

Kogu selle muru kasvamise juures ei saa aga unustada ühte asja - arengut. Nii nagu umbrohi kasvab, küsimata, visalt, aina päikese poole. Ei suuda sa teda lõpuni eemaldada, sest ta kasvab ja sirutub. Tema juured on väsimatud ning teevad järjepidevalt tööd, et ta saaks püüelda kõrguste poole. Isegi kui see muru ei olegi rohelisem, hoiab ta sind oma rüpes ning näitab ette umbrohu näol kohad, mis vajavad veel tööd. Ja sul ei jää muud üle, kui teha seda tööd seni kaua, kuni oled hoolitsenud selle eest, et muru saaks pehme, värske ja kaunis. Kus umbrohi ei tee meelt mõrudaks, vaid paneb sind hoolitsema muru heaolu eest.

Pilt tehtud Sonne kohvikus.